EHI@TLÜ

Aasta lõpp läheneb mürinal ja ma pole ikka kaugemale jõudnud kui ruum U-314 või siis improviseeritud kodu/tõlkekontor. Akadeemik või asi... Tegelikult pole end kunagi selleks pidanud. Aga kummaline, et minult seda eeldatakse. Et kunagi saan targaks ja hakkan kolepalju teadust tegema ning saan samasuguseks nagu minu kolleegid. Või nohh... pigem kontorikaaslased, kelle paberimajandust korras hoian ja kelle vigade pärast pähe saan. Enda vigade pärast ka, kuid see on õigustatud.

Näen, kuidas inimesed ümberringi on motiveeritud ning saavad oma asjadega hakkama. Võtaks ka ühe kulbitäie seda va motivatsiooni! Krt, pange juba siis tünnitäis! Samas kurdab mulle meie kullakallis kirjandusteooria õppejõud veidi veinise peaga, et tema doktoritöö üldse kohe ei taha edeneda. Ja endine assistent räägib, kuidas tal kogu aeg midagi teha on, aga võta näpust, midagi asjalikku ikka teinud pole. Võib-olla polegi inimesed nii erinevad... Kuid ilmselt on minu ja nende vahel erinevuseks see, et nemad usaldavad ennast, mina aga mitte. Veel.

Niisiis, minu uue aasta lubadused (suur naerukoht!). Tõutan pühalikult, et:
*kirjutan oma BA töö valmis
*hakkan oma aega veel korralikumalt planeerima
*panen paika viisaastaku plaani
*hakkan selle suunas tööle
*leian oma identiteedi

Peace of cake! :)