sain eile tuttavaks puhast tõugu koeraga, kes vihkas oma saba
ta pidas seda jälestusväärseks võõrkehaks, millest tuleb vabaneda
iga hinnaga
kordi ja kordi oli ta püüdnud oma sabakonti läbi närida, jättes murule veretilke
ja -loike

koera suhtumine oma sabasse muutus siis, kui ta aiast rööviti
ta oli päevi kadunud
kui omanik ta leidis, ei tundnud koer teda ära
nii umbes tund aega
ja nüüd ta uriseb oma saba peale

ka minul on oma saba, mille parema meelega ribadeks rebiks
sabas on peidus kõik, mida endas vihkan
olen kordi ja kordi püüdnud sabale kihvu taha ajada
ja pureda
kuid traumeeritud koer õpetas mulle, et oma sabast ei pääse mitte keegi
sellega tuleb sõbraks saada
ja närimine lõpetada