EESTI SURUS ANDORRA VASTU MURU!

Võitude päev! Kui tõlkimine kopa ette viskas, sain oma laiskusest võitu ja sorteerisin riided "õele", "varjupaika", "kannan" kuhjadesse ning viskasin viimaks ometi oma lagunenud stange ära (isegi pidas kaua vastu). Ja muidugi avas Eesti jalgpallikoondis oma punktiskoori, võites Andorrat. Kaotasin täna süütuse, nagu teadjamad vennad mõnuga kuulutasid: esimest korda vaatasin koondise mängu staadionilt. Enam kunagi ei tahaks jalkat väikesest telepurgist näha! Fännide ja testosterooni puntras rõõmust karjuda või "fuck you, referee!" möirata on kogemus omaette. Siiani kurk veidi kähe. Alguses ei saanud vedama, aga S ütles selle peale, et järgmine kord pead meestega enne matši pubisse õllet jooma minema, küll siis ka õige meeleolu tuleb. Kujutan juba ette, kuidas ükspäev Kojamehe ja Vibuga Rocki kaanin ning kallis S, täiskarsklane nagu ta on, igavusest jalga kõigutab. Mõnikord on mul isegi häbi, et temaga väljas käies mõne klaasikese võtan. Alkohooliku tunne tuleb peale. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult on kummaline, et suhteliselt sital Eesti koondisel (nagu näete, pole ma veel päriselt jalgpalli usku pööratud) on järjest kasvav fännibaas. Või siiski mitte kummaline? Ilmselt on progress olemas. Väga suur osa Eesti poistest on välismaale maha müüdud. Andorra koondises ei mänginud mitte ükski mees välisriigis ja ühel heidikul polnd üldsegi klubi. Järelikult polegi meie kõige äpumad. Äh... Lõpuks võidab ikka sport.

Jeeee!!!!! Nüüd sain unest ka võitu!

PRAWN AND WHITE FISH MASALA

Nonii... Miks ma ikka ainult siis bloggin, kui meeletu äng peal ja seda ka kahemõttelsielt, nii et vaid asjaosalised läbi udu millestki aru saavad. Hall argipäev on tegelikult üüratult põnev. Tell all the people!!!!!!! Njaaa. Nüüd oleks siia kohale vaja smailit, mis silmi pööritab. No teate küll see väga igavleva näoga... Suure õhinaga hakkan peale, aga nüüd nagu polekski midagi öelda. Olen harjunud mõtetes igasuguseid kokkuvõtteid tegema. Mõtetes ei peagi kõike välja hääldama. Nagu tuleks ühe sähvatusena kogu info kätte. Teismelisena sai päevikut peetud, mis koosnes peamiselt nunnude kuttide kirjeldamisest, õhkamistest, armuvalust. Ega siingi eriti midagi muutunud pole, ainult rõhuasetused on teised; lähen rohkem sügavuti. See on umbes nii, et mida vanemaks saad, seda rohkem viitsid detailide olemuse kallal nokitseda ning küsida "miks?", "mis selle taga peitub?" jne. Võib-olla vanainimesed seepärast seniilseks muutuvadki, et kõik mõtted, mis olemas on, on otsa saanud. Lihtsalt ära mõeldud.

Täna sain aru, kui palju mul tegelikult vedanud on. Põhimõtteliselt töötan seal, kus mu kallis läpakas on ja teen täpselt seda, mida elu lõpuni teha tahaks. Mu päevad koosnevad loomisest. Ilgelt hea tunne on! Sõbrad on viimase peal. Inimestega, kes vastukarva on, ei ole sunnitud suhtlema. Olen mõistnud, et ma kunagi hingerahu ei saavuta ja sellega leppinud. Mingigi eraelu on säilinud, aga kes seda teab, kui kauaks. OK. Ma lubasin, et ei hala. Viimasel ajal olen proovinud kasutada psühhoanalüüsi tehnikat "think as if". Põhimõtteliselt toimib see nii, et kui kass on peal, siis hakkad vaikselt ette kujutama, et kõik on hästi. Probleemi see otseselt ei lahenda, aga sinus käivitub mingisugune masin, mis tasapisi olukorrale lahendusi tootma hakkab. Ja veidi aja möödudes on jälle kõik korras. Või siis vähemalt kontrolli all. Hetkel olen sellel allal veel roheline, kuid harjutamine pidavat meistriks tegema. Alles hiljuti väideti, et olen nagu antidepressant. Hahahaaaa! Sellisel juhul oleks mulle mõnikord iseennast vaja. Kui suureks saan, hakkan oma isiklikuks antidepressandiks! Ausõna! Krt nüüd räägin juba endale vastu. Ilmselt pole ma ikkagi hingerahu saavutamatusega leppinud. Vaat, kui palju asju bloggides teada saab...

Jube egotsentrilieks kisub. Järgmine kord püüan avalikult paremini mõelda.