EESTI SURUS ANDORRA VASTU MURU!

Võitude päev! Kui tõlkimine kopa ette viskas, sain oma laiskusest võitu ja sorteerisin riided "õele", "varjupaika", "kannan" kuhjadesse ning viskasin viimaks ometi oma lagunenud stange ära (isegi pidas kaua vastu). Ja muidugi avas Eesti jalgpallikoondis oma punktiskoori, võites Andorrat. Kaotasin täna süütuse, nagu teadjamad vennad mõnuga kuulutasid: esimest korda vaatasin koondise mängu staadionilt. Enam kunagi ei tahaks jalkat väikesest telepurgist näha! Fännide ja testosterooni puntras rõõmust karjuda või "fuck you, referee!" möirata on kogemus omaette. Siiani kurk veidi kähe. Alguses ei saanud vedama, aga S ütles selle peale, et järgmine kord pead meestega enne matši pubisse õllet jooma minema, küll siis ka õige meeleolu tuleb. Kujutan juba ette, kuidas ükspäev Kojamehe ja Vibuga Rocki kaanin ning kallis S, täiskarsklane nagu ta on, igavusest jalga kõigutab. Mõnikord on mul isegi häbi, et temaga väljas käies mõne klaasikese võtan. Alkohooliku tunne tuleb peale. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegelikult on kummaline, et suhteliselt sital Eesti koondisel (nagu näete, pole ma veel päriselt jalgpalli usku pööratud) on järjest kasvav fännibaas. Või siiski mitte kummaline? Ilmselt on progress olemas. Väga suur osa Eesti poistest on välismaale maha müüdud. Andorra koondises ei mänginud mitte ükski mees välisriigis ja ühel heidikul polnd üldsegi klubi. Järelikult polegi meie kõige äpumad. Äh... Lõpuks võidab ikka sport.

Jeeee!!!!! Nüüd sain unest ka võitu!